Howdy!

Suvi on otsas!!! Praegu sõidame Nashville’i poole, nii hea on ollaJ Ja mingi Backstreet Boys mängib raadios, sest Reedal ja Maarjal on popmuusikast kõrini... Mul küll pole, ma võiks samu laule väga palju järjest kuulata, sest nad on ju head:D

Anna ja Ada jäid Kennesawsse, nad müüvad veel 2 nädalat. Nii kahju oli neid sinna maha jätta, chickid keda ma enne suve pmst ei teadnudki said väga kalliks! Gonna miss them. Aga samas kadestan ka veits, sest nad saavad ja veel müüa! Mis on täiega äge, sest ma tean, et nad teevad täiega kick-ass nädalad! Tegime Reedaga neile postri ka, kuhu kirjutasime igasugu inside džouke, sest olgem ausad,nalja ikka sai. Ja kui Anna Eestisse tuleb, siis ma lähen talle külla ja teeme roadtripi Ida-Virumaale. Ja kui Ada kick-offile tuleb, siis teeme ka HQ taaskohtumise ja peo! Tüdrukud, it’s gonna be best 2 weeks ever, no exeptions!

Ja hostfamilyga oli meil ka viimne dinner. Täiesti pekkis kui hea on ikka kodutoitu süüa, mitte mingeid wrappe ja võikusid. Lori on meile igasugu maisi- ja oaroogasid teinud ja täna oli hästi hea salat brokoli ja muu stafiga!! Ma kindlalt teen seda Eestis, siis võite maitsma tulla;) Aga jah, ma hakkan neid ka igatsema, nad on ikka nii ägedad, kunagi näen neid raudselt uuesti.

Diili Iskuga kaotasin, seega šokolaadikooki ei saa ja tegelikult oli veel üks lisaklausel sellel kokkuleppel – ma ei saa ka alxi juua Nashville’s. Aga vahet pole, ma olen niisama ka äge;)

Aga ma räägin siis enda viimasest nädalast ka veits. Ütleme nii, et see oli huvitav, ma õppisin palju maaelu kohta:D

Esmaspäeval käis mind Aira FY Anni followmas. Ma pole kunagi enda followmisest väga vaimustuses olnud, aga ma ütlen päris ausalt, et tore päev oli! Anni on ägeda attitudega chick;) Sel päeval ma alustasin oma country seiklusi. Aga see oli selline poolcountry, niiet väga vahet polnud. Kohtasime ühte naljakat ema – Brendat. Brenda oli farminaine – pidas kanu. Ja siis kui ma teda approachisin, ei tahtnud mind üldse sisse lasta, aga ma olin järjekindel ja lõpuks istusime välja müüri ääre peale maha. Ja selle ideega, et raamatuid ei saadeta koju ja vanemad ei oska aidata connectisin ära. Küsisin siis majja sisse –õnnestus! Aga ta oli ikka selline veits kahtlustav, kui ma wc-s käisin, siis valvas kahe toa vahel, et me midagi ei rööviks :D Aga anyways, lõpuks ta siis juurdles seal ja ostis ja maksis korraga ära ka. Te oleks pidanud teda lihtsalt nägema...

Aga see polnud minu ainuke farmer. Järgmisel päeval ma kolisin ikka deep countrysse – ja inimesed töötavad seal, aga minu jaoks oli see uus. Kui ikka vahepeal mingi 2 h inimesi ei näe, siis on veits raske fookust hoida. Anyways, siis ma kohtasin Joyd ja Terryt – neil on Sonorville’i üks suurimaid farme. 400 lehma ja kanu kasvatavad ka Chick’file’a jaoks. Ja Joy maalib, hästi palju ilusaid pilte oli neil kodus.. Ja nad ostsid suure package – farmeritel ikka on pappi. Terry ütles, et üks lehm maksab 1500... think about it, meie ramsid ei maksa isegi nii palju. Hea diil ikka.

Ja siis ma kohtasin veel ühte farmiema, nemad kasvatasid lehmi, lambaid, sigu, aga ka maisi ja muid vilju. Ma nägin tavalist maisi ja popcorni põllul kasvamas.. ma mõtlesin, et need on kõik sama mais.. aga no näed siis, ei ole! Ja selle sama ema põllult ma noppisin ise arbuusi! Nii äge ju. Selle sordi nimi oli Sugar Baby:D Muidu maitses hästi, aga seemneid oli päris palju.

Aaa. Minjonette või kes iganes nad on, neid kohtasin ka. Nad näevad välja täpselt sellised, nagu “Väike maja Preerias” telesarjast välja astunud. Nad on veits nagu amishid.. aga kasutavad ikka elektrit ja autosid. Alguses sõitsin siis hoovi peale ja vaatasin, et lapsed on nii üles löödud ja viisakad riided seljas. Küsisin siis, et kas peole minek.. Aga siis tuli ema ka välja ja sain aru, et nad ongi sellised. See oli naljakas päriselus naljakas, praegu ei tundu enam.. :D

Kokkuvõtteks ütleks, et mulle täiega meeldis mu kahe viimase nädala turf – ma tundsin, et ma pean seal olema. Ja nii peakski koguaeg tundma -  as they say: marry your turf! Ma olin ikka täiega country girl. Väike linn, inimesed olid sõbralikud ja kõik teadsid kõiki – nice. Sellest on aint kahju, et mul jäi nii palju inimesi veel kätte saamata. Aga järgmisel aastal on ka siis seal kellelgi töödJ

Ja selline see minu teine suvi oli. Mulle kindlasti väga seiklusterikas, loodan, et ka teil oli huvitav lugedaJ

Ma tahan tänada Reeta ja Rolandit, minu kalleid sõpru ja FY-e. Monkeysid neil oli ja polnud kõige lihtsam suvi, aga pidasid vastu ja hoidsid sealjuures koguaeg head attitude’i . Ma olen nii õnnelik, et nad minuga kaasa tulid ja ma olen kindel, et see on neile selline kogemus, mida kuskilt mujalt ei saa.

Ma tahan tänada Iskut ja Karelit, minu kalleid sõpru ja eeskujusid. See on lihtsalt nii hea tunne, kui ma tean, et mul on olemas sellised inimesed, kes usuvad minusse, kes teevad sama asja, mis mina ja nad oskavad alati õigel ajal õigeid asju öelda ja minu tuju heaks teha. Ma loodan, et kunagi annan ma neile nii palju vastu ka, kui palju nad mulle annavad.

Ma tahan tänada oma peret ja sõpru. Eriti emme, issi, venna oma perega, Ly ja Aiddy, et mul alati olemas olete – no matter what! Ja see ongi kõige tähtsam, sest lõpuks olen ma nii õnnelik inimene tänu sellele, et minu elus on olemas sellised inimesed. Ja vahet pole, mis mingil teatud hetkel juhtub, sest pikas perspektiivis pole sel üldse tähtsust. Tähtis on see, et ma väärtustan seda, mis mul on ja mulle meeldib, et SW õpetab mulle seda.

See ya next year!

LET’S PARTY!

Kairi